Austatud president, lugupeetud presidendikandidaat, lugupeetud erakonna esimees. Head erakonnakaaslased ja kaasmaalased, kes saavad osa meie erakonna kongressist läbi veebiülekande.
Kui ma kohtun tihti inimestega, siis küsitakse vahel, et „kuidas siis seal Euroopas ka on“ või millal taas „Euroopasse lähed“. Klaarime selle asja ära: Eesti ongi Euroopa, on seda alati olnud ja jääb selleks ka tulevikus selle õiges tähenduses. Brüssel ei ole vähimalgi määral rohkem Euroopa kui seda on Eesti. Arvestades tänavapilti Euroopa Liidu nö pealinnas, siis vahel on hoopis tunne, et oleksid viibimas turismireisil Aafrikas või Lähis-Idas ja see kindlasti ei ole euroopalik.
Head erakonnakaaslased! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on olnud esindatud Euroopa Parlamendis täpselt kaks aastat ja neli päeva. Praeguse parlamendikoosseisu mandaat algas 1. juulil 2019 ja need kaks viimast aastat on olnud piisav, et saada hea ülevaade selle parlamendi tegelikust olemusest ja seal valitsevatest jõududest. Püüdes teie kallist aega mitte liigselt raisata, proovin anda võimalikult lühidalt, kuid samas konkreetselt ülevaate parlamendi tööst.
Euroopa Parlament on oma olemuselt väga sarnane liikmesriikide parlamentidega. Parlamendi peamiseks töövormiks on seadusandluse väljatöötamine, kuid see on väga oluliste nüanssidega, mis eristavad Euroopa Parlamenti näiteks Eesti Riigikogust. Euroopa Parlament peab Euroopa Liidu seadusandluse väljatöötamisel arvestama ka Euroopa Komisjoniga ja Euroopa Nõukoguga ehk liikmesriikide seisukohtadega. Seega saab väita, et Euroopa Parlamendil ei ole täielikku ainuvoli võtta vastu seadusakte, mis oleksid kohustuslikud Euroopa Liidus.
Samas on see vaid asja üks külg. Teine külg on see mõju ja võim, millega suunatakse poliitilisi protsesse ja survestatakse liikmesriike, et viimased võtaksid üle Euroopa Parlamendi enamuse poolt viljeletavat ideoloogiat. Selleks ideoloogiaks on võimu tsentraliseerimine ja seadusandluse veelgi suurem föderaliseerimine ning selle tarbeks on Euroopa Parlament kahjuks korduvalt julgenud nõuda suuremat võimu, kui seda on neil täna kehtivate Euroopa Liidu aluslepingute alusel. Arvake, mis on Euroopa Parlamendi enamuse ehk föderalistide argument Euroopa Parlamendile suurema võimu andmiseks? Demokraatia! Nad väidavad, et Euroopa Parlament on ainus Euroopa Liidu organ, mis on otse valitud Euroopa kodanike poolt. Selles on neil küll õigus, kui kuid see on vaid poolik tõde. Nad ei ütle paraku seda, et kõik Euroopa Parlamendi liikmed on valitud vaid ühest liikmesriigist ja nende valijad on vaid ühest riigist. Sestap on kummaline väita, et Euroopa Parlamendi liikmed peavad esindama nö „ühtse Euroopa Liidu huve, mitte üksiku liikmesriigi huve“.
Pardon my French, nagu ütlevad klassikud, kuid näiteks mina olen valitud vaid Eesti inimeste ja valijate poolt, mitte sakslaste, prantslaste ega kellegi teise poolt. Miks peaksin ma siis nüüd äkitselt esindama „ühise Euroopa Liidu huve“, kui need on tihti otseses vastuolus eestlaste ja Eesti riigi huvidega? Sellisel juhul peaksin ma olema reetur. Neid on juba aga piisavalt ja mina ei soovi nendega kuuluda ühte gruppi.
1. aasta detsembris tellisin ma uuringu seoses Eesti inimese seisukohtadega Euroopa Liidu osas. Uuringu viis läbi ettevõte Norstat ja küsimused koostas sotsioloogiliselt korrektselt ettevõte Saar Poll. Uuringus oli küsimusi seoses Euroopa Liiduga väga erinevaid: kas toetatakse näiteks Euroopa Liidu ühist migratsioonipoliitikat või rahandus- ja välispoliitika sügavamat föderaliseerimist. Lisaks oli uuringus väga huvitav näha, kuidas suhtuvad Euroopa Liitu ja selle erinevatesse poliitikatesse Eesti inimesed rahvuse, vanuse, soo, hariduse või sissetuleku lõikes. Kuna uuringu tulemused kõikide detailidega on kättesaadav tutvumiseks ka näiteks veebilehel saarpoll.ee või minu isiklikul kodulehel, siis ei hakka ma seda detailselt lahkama.
Kuid mida ma soovin eriliselt välja tuua: uuringu tulemuste põhjal ei toeta Eesti inimestest 59% Euroopa Liidu jätkuvat muutumist föderatsiooniks. 61% Eesti inimestest ei toeta veelgi „ühtsemat“ ehk föderaliseeritumat välis-, kaitse- ja rahanduspoliitikat. Mis veelgi huvitavam – seda ei toeta 66% kõrgharidusega inimestest ja see lükkab efektselt ümber ka kõik väited, nagu Eesti suveräänsuse loovutamist ei toeta vaid nõnda-nimetatud rumalad ja harimatud. See on meedia propaganda. Meedia propaganda tuli välja ka selle uuringu kajastamisel: hoolimata sellest, et uuringu viis läbi korralik ettevõte, kõik küsimused olid sotsioloogiliselt korrektsed ja koostatud minu tellimusel neutraalselt, siis selle uuringu tulemusi ei kajastanud mitte ükski peavoolu väljaanne. Vabandust, üks oli siiski: Postimees, kes kajastas seda kümnenda järgu uudisena ja ning kus uudises oli toodud välja vaid üks küsimus kümnest, mille kohaselt „üle poole rahvast toetab Euroopa Liitu kuulumist“.
Fantastiline, kuvame vaid kõverpeegli pildi avalikkusele ja jätame ütlemata, millisesse Euroopa Liitu meie rahvas soovib kuuluda. Ei tasu vist mainidagi, et esmajärgus kajastatakse alati uuringuid, mis väidavad, et Eesti rahvas palavalt ja tingimusteta armastab Euroopa Liitu kuulumist. Kuid kui tulemused on palju värvikamad ja mitmekülgsemad, siis seda kajastada ei saa, kuna see lõhuks võltsajakirjanike maailmapilti ning seaks neid halba valgusesse nende leivaisade ees.
Austatud saalis viibijad ja ülekande jälgijad internetis! Euroopa Parlamendis kuulub meie erakond fraktsiooni nimega Identiteet ja Demokraatia, mis koosneb üle 70 Euroopa Parlamendi liikmest 10 erinevast riigist ja erakonnast.
Meie kolleegid ja aatekaaslased on Soomest, Taanist, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast, Austriast, Tšehhist, Hollandist ja Belgiast. Meie poliitgrupil on väga hea koostöö ka teise fraktsiooniga Euroopa Konservatiivid ja Reformistid, kus suurim erakond on Poola valitsuserakond Õigus ja Õiglus. Kahe peale on meil kokku ligi 130 parlamendiliiget, mis on arvestatav jõud. Kuid kahjuks see pole piisav, et me suudaksime Euroopa Parlamendis, kus on 705 liiget, suunata Euroopat tagasi oma lätete juurde, milleks on majanduskoostöö, mitte liikmesriikide ideoloogiline kiusamine ning oma vasakäärmuslike ideede pealesurumine. Kuid me ei saa alla anda! Lisaks meie kahele poliitgrupile on meie liitlasteks ka ungarlased erakonnast Fidesz, kes hetkel ei kuulu ühtegi poliitfraktsiooni peale seda, kui nad parlamendi suurimast fraktsioonist Euroopa Rahvaparteist ehk EPP-st sunniti lahkuma. Lisaks on meil mõttekaaslasi selles samas Euroopa Rahvaparteis, kuhu kuulub näiteks Isamaa esindaja Riho Terras.
Ma võin öelda, et meil on mitmes küsimuses väga hea koostöö, mis on hädavajalik. Paremkonservatiivide tugevamast koostööst annab tunnistust ka üleeile ehk reedel tehtud ühisdeklaratsioon, millele kirjutasid alla 16 erakonna esindajad erinevatest riikidest, kes kuuluvad kahte eelmainitud poliitgruppi ehk Identiteet ja Demokraatia ning Euroopa Konservatiivid ja Reformistid ja lisaks Ungari Fidesz. See ühisdeklaratsioon on aluseks loodetavasti ühe suure ja tugeva poliitfraktsiooni loomisele, kus seljad suudavad kokku pannad prantslased, itaallased, ungarlased, poolakad, soomlased, taanlased ja loomulikult eestlased koos mitmete teiste riikide esindajatega.
Sellise poliitgrupi tekkega oleks see võib-olla lausa suurem kui tänane suurim Euroopa Rahvapartei, kuid kindlasti vähemalt suuruselt teine. Ma ei saa veel öelda, et selle uue tugeva konservatiivse grupi teke oleks kindel, kuid sammud selles suunas on tehtud ja ma võin öelda, et meie erakonnal on selles olnud oluline roll täita. See on ka minu väikene panus parema Euroopa jaoks. Deklaratsioon on leitav meie erakonna kodulehel, kuid tooksin välja ühe väga olulise lõigu meie ühisest nägemusest Euroopast, millele ma kirjutasin alla meie erakonna nimel:
„EL on üha enam muutmas tööriistaks äärmuslikele jõududele, kes tahaksid teostada Euroopa kultuurilist ja religioosset ümberkujundamist, eesmärgiga luua rahvustevaba konstruktsioon, Euroopa superriik, hävitada või tühistada Euroopa traditsioonid, muuta sotsiaalseid institutsioone ja moraalipõhimõtteid.
Poliitiliste struktuuride ja seaduste ärakasutamine Euroopa superriigi loomiseks ja uute sotsiaalsete struktuuride loomiseks on minevikust pärit ohtliku ning agressiivse ühiskondliku konstruktsiooni manifestatsioon, millele tuleb õiguslikult vastu seista. Viimastel aastatel EL-institutsioonidest lähtunud moraalitsev üliaktiivsus on toonud endaga ohtliku kalduvuse liikuda ideoloogilise monopoli loomise suunas.
Oleme veendunud, et Euroopa rahvaste koostöö peab tuginema traditsioonidel, samuti austusel Euroopa riikide kultuuri ja ajaloo vastu, austusel Euroopa judeokristliku pärandi ning meie rahvaid siduvate ühiste väärtuste vastu, mitte nende hävitamisel. Me kinnitame taas oma veendumust, mille kohaselt on meie rahvaste alusväärtuseks perekond. Ajal, mil Euroopa seisab silmitsi tõsise demograafilise kriisiga, madala sündimusega ning rahvastiku vananemisega, on lahenduseks perekonda toetav poliitika, mitte massiline immigratsioon.“
Mu daamid ja härrad, viimase teemana sooviksin ma käsitleda üht olulist küsimust eriti Eesti demokraatia jaoks. Selleks on e-valimised. Mitu kuud tagasi ei saanud ma und ja mõtlesin varahommikuni voodis lebades, et millised võivad meil olla küll võimalused, et valimised oleksid ka tegelikult salajased, ühetaolised ja turvalised. Ma tean, et paljud inimesed lähtuvad pigem mugavusest, et täita oma kodanikukohustust ja osaleda valimistel ning seetõttu eelistavad soojas toas kohvi juues valida oma kandidaati ning valida uuesti ümber kas või 50 korda. Kuid mina lähtun sellest, kas ma saan oma silmaga kontrollida valimiste ausust ja kas valimised on legitiimsed ka juriidiliselt.
Meie erakonna auesimees, president Rüütel viis 2005 aastal e-valimiste küsimuse Riigikohtusse, kes nentis, et e-valimised on põhiseadusega riives, kuid kohtu hinnangul polnud riive piisavalt intensiivne, et kaaluda üle suuremat valijate arvu ja uute tehnoloogiliste vahendite kasutuselevõttu. Tasub märkida, et see loogika oli vildakas: eraldi eesmärk ei saa olla uute tehnoloogiliste vahendite kasutuselevõtt, vaid see peab teenima esimest eesmärki, milleks on enamate inimeste võimalus osaleda valimistel. Kuid analüüsides valimistest osavõttu, siis e-valimised ei andnud vähimatki kasuefekti, sest keskmiselt on valimiste aktiivsus olnud nii enne e-valimiste kasutuselevõttu kui ka pärast seda jäänud samaväärseks.
Sestap eksis Riigikohus oma eelduses ning nentida tuleb, et õigustust põhiseaduslikuks riiveks ei olnud, kuna riivet õigustavat asjaolu ehk suuremat valimisaktiivsust ei ole 16 aasta esinenud. Kuid mida ma siis välja mõtlesin unetu ööga? Euroopa Liidus on aluslepingud, mis on kahjuks ülimuslikud liikmesriikide seadusandlustest või põhiseadustest.
Kuid ühes aluslepingus, Euroopa Liidu lepingus, on artikkel 14 lg 3, mis sätestab: „Euroopa Parlamendi liikmed valitakse viieaastaseks tähtajaks otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel.”
Sellest johtuvalt töötasin ma selle nimel, et leida rahastust auditi läbiviimiseks ja juriidiliseks analüüsiks ja see õnnestus: meil on olemas Eesti ühed parimad advokaadid, kelle abil on olemas ka maailma ühed parimad IT-eksperdid ja nende koostöös analüüsitakse praegu Eesti e-valimiste turvalisust ja salajasust ning selle kooskõla Euroopa Liidu lepinguga. Antud juhul kehtib siin Araabia vanasõna: “Mu vaenlase vaenlane on minu sõber.”
Kui selleks, et Eestis oleksid garanteeritult ausad ja salajased põhiseadusega kooskõlas valimised, siis kasutame selleks kas või Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kohtu abi. Loodan, et mõistate, et selle töö edukuse nimel ja paraku ka turvalisuse nimel ei ole hetkel mõistlik veel avaldada koostööd tegevate ekspertide ja advokaatide nimesid. Kuid kui see on võimalik, teen ma seda esimesel võimalusel.
Austatud kuulajad ja vaatajad, ma loodan, et selle lühikese ülevaatega sain ma teile anda põgusa informatsiooni oma tegevusest viimase kahe aasta jooksul. Meil on veel pikk tee käia täis võitlusi, et kaitsta Eesti huve Euroopas ja kaitsta ka Euroopat ka ajaloolise hiilguses ja tõelistes väärtustes. Ma soovin teile kõigile kaunist kongressi jätku ja loomulikult mõnusa suve nautimist!
