Kuigi möödunud nädalal arvasin, et enne sügist enam Brüsselise tulema ei pea, siis siin ma taas olen. Just õhtul jõudsin. Põhjuseks homme toimuv erakorraline parlamendi istung, kus teemaks vaid üks punkt: möödunud nädalavahetusel Euroopa Ülemkogul kokkulepitud uus Euroopa Liidu pikaajaline eelarve ja 750 miljardi eurone hiigellaen.
Ma olen vaikselt lugenud ja süvitsi tutvunud siis kokkulepitus ja ausalt öeldes pole siin midagi rõõmustada. Kuigi föderalistid ei saanud kõike seda (veel), mida nad algul tahtsid (500 miljardit eurot laenuraha raisata otse laiali ja kehtestada mitmeid üleliidulisi makse), siis pika sammu nad ikkagi saavutasid hetkel. Milles õudsas nad siis kokku leppisid?
1) Euroopa Komisjon sai riikide liidrite kohtumisel rohelise tule 750 miljardi euro laenamiseks kõikide riikide nimel, millest 390 miljardit jagatakse otsetoetustena laiali (algse 500 miljardi asemel). Ülejäänud 360 miljardit laenatakse omakorda edasi liikmesriikidele. See tähendab täiesti uue olukorra tekkimist föderatsioonis, kus Euroopa Komisjon saab mandaadi võtta hiigellaenu meie kõikide riikide nimel. Kohutav.
2) Kuigi peaminister Ratas väitis, et üle Euroopa Liidulisi makse ei tule, siis siin ma viisakalt jään eriarvamusele. Võime maksu nimetada kuidas tahes, kuid nad leppisid kokku, et plastikumaks on tegelikult peidetud nüüd hoopis iga riigi Euroopa Liidu eelarvesse makstavasse osasse. Seega ametlikult pole küll kõlavat “üleliidulist maksu”, kuid kõik riigid peavad maksma üleliidulisse eelarvesse 80 senti iga mitte taaskasutusse mineva plastmassi kilo eest. Seega tegemist on täiesti uue maksuga, mis on arvestatud riikide Euroopa Liidu eelarvesse sissemakstava osa hulka.
Eriliselt kentsakas on näha ka paljude eestlaste keksimist ja rõõmustamist, et “vaadake kui palju me saame nüüd raha ja miljardeid”. Idioodid olete? Me saame neid miljardeid selleks, et näiteks sulgeda oma iseseisev energiamajandus Ida-Virumaal. Me saame miljardeid, et täita mingit müstilist kliimakokkulepet, millel puudub igasugune loogiline põhjendus. Me saame miljardeid kellegi teise raha, et panna end sõltuvusse veelgi enam Euroopa Liidust.
Minu jaoks on see ikka košmaar, kui rumal saab inimkond olla. Me nagu enam ei mäletakski enam kõiki läbielatud majanduskrahhe ja hüperinflatsioone, milles on kannatanud kõige enam tavakodanikud, kes elavad palgapäevast päelgapäevani. Massilise raha laenamisega ja selle lennukilt külvamisega me liigume sammhaaval täpselt sellise krahhi suunas.
