Osalesin esimest korda Ameerika Ühendriikide ja ka maailma suurimal iga-aastasel konverentsil CPAC (The Conservative Political Action Conference). Üritus toimub aastast 1973 ja näiteks möödunud aastal osales seal üle 19 000 inimese. Käesoleval aastal osalesime meie Euroopa Parlamendi poliitgrupi Identiteet ja Demokraatia delegatsiooniga, kuhu kuulus nii sakslasi, prantslasi, soomlasi, taanlasi, itaallasi kui ka Belgia flaame. Tuleb öelda, et sellist konservatiivsete väärtuste kaitsmist ja edendamist kui sellel konverentsil pole ma kunagi varem näinud. Selle aasta põhisõnum ehk reklaamlause konverentsil oli „America vs Socialism“. Sellega oli rõhutatud, et demokraatide ehk liberaalide sotsialism on ohuks riigi julgeolekule, majanduslikule heaolule, ettevõtlusvabadusele ja klassikalistele perekondadele.
Tegu on mastaapse üritusega, kuhu koonduvad kokku ülemaailmsed poliitikud, organisatsioonid, ühendused. Konverents on nelja päeva pikkuse programmiga oli tihedalt täidetud erinevate kõnede, ürituste ja kohtumistega.
Antud lähetus algas esimese päeva õhtul aga ühise õhtusöögiga Steve Bannoniga, kes oli Donald Trumpi üks lähedasemaid nõuandjaid ja kampaaniameistreid. Tegemist on meedia vahendusel küll väga vastuolulise isikuga, kuid kes isiklikult kohtudes oli äärmiselt meeldiv, sõbralik, kuid väga kindla maailmavaatega ja oma riigi patrioot. Meedias on vahel üritatud jätta muljet, nagu oleks Trump ja Bannon tülli läinud, kuid suheldes Trumpile lähemal seisvate isikutega, siis nende kinnitusel on nende suhted jätkuvalt väga head ja Bannon eraviisiliselt tihti nõu andmas.Lisaks temale oli õhtustamas Nigel Farage ja Brasiilia presidendi poeg Eduardo Bolsonaro.
Põhiesinejad olid loomulikult USA president Donald Trump, asepresident Mike Pence ja välisminister Mike Pompeo. Kui üritada kokku võtta põhisõnumid, mida eelöeldud kõnelejad edasi andsid, võib lühidalt öelda: konservatiivsed pereväärtused, sündimata laste kaitsmine, tugev riigikaitse, vabaturumajanduse edendamine ja parempoolse majanduspoliitika tugevdamine. Seega klassikalise konservatiivsuse põhialused, kus esikohal on oma riigi ja rahva kaitsmine, kus au sees on tugevad perekonnad lastega ning majanduslik vabadus ettevõtluses.
Üheks ehk kõige tugevamaks konservatiivse sõnumi edastajaks oli Mike Pence. Ta rõhutas korduvalt, kuidas tuleb kaitsta sündimata laste õigust elule ja kuidas võidelda abortidega. Ühe näitena tõi ta välja fakti, et käesoleval aastal jaanuari lõpus osales esimese USA presidendina ajaloos nii-nimetatud „elumarsil“ Donald Trump. Üritus toimus 47. korda ja faktist, et seal osales ka esimese presidendina Trump, ei rääkinud näiteks meie ERR ühtegi sõna, kuigi me peame seal üleval oma korrespondenti. Tegemist on üritusega, kus juhitakse tähelepanu laste õigusele elule ja lisaks sellele oli sõnumiks lääneliku eluruumi kaitsmine islami radikalismi ja Hiina tõusva mõju eest. Välisminister Pompeo täiendas neid seisukohti muidugi suuremas välispoliitilises kastmes. Üheks kõige tugevamaks väiteks Pompeo poolt oli see, et Ameerika Ühendriigid ei toeta mitte ühegi penniga mitte ühtegi riiki, kus raha läheks abortide doteerimiseks. Toon välja ka tsitaadi kõnest: „abortion is not a human right, it takes a life“ (abort pole inimõigus, see võtab elu). Siin tasub kohe meelde tuletada unustuse hõlma vajuvat konflikti Eestis, kui üritasime selgitada tarbetust maksta kinni riigieelarvest maksumaksja kulul aborte, kui need tegelikult ei ole meditsiiniliselt põhjendatud.
Mike Pompeo lisaks selgitas oma kõnes Iraani kõrge kindrali elimineerimise küsimust, mis sai tuhandete kuulajate ovatsiooni osaliseks. Pompeo ei pruugi olla küll säravaim kõnemees, kuid seisukohad olid selged, põhjendatud ja tema populaarsuses rahva seas ei tekkinud kordagi kahtlust.
Konverentsi lõpupäeval pani kirsi tordile president Trumpi kõne. Peab ütlema, et on täiesti uskumatu, kuidas juba 73 aastane mees suudab poolteist tundi järjest kiiretempoliselt ja energiliselt kõne pidada. Arvestades veel fakti, et kõnele eelnes just Valges Majas pressikonverents koroonaviiruse teemal, kuna samal päeval suri esimene haigusesse nakatanu USA-s. Trumpi fenomenist on raske vahel aru saada, kuna ta erineb väga kardinaalselt kõikidest eelnevatest presidentidest. Pigem saaks klassikaliseks presidendi sarnaseks nimetada asepresident Pence’i. Kuid kõne algus oli muidugi tabavalt täpne ja terav, kus korraliku kriitika sai enda kaela meedia ehk siis massimeedia põhikanalid oma võltsuudiste levitamise eest. Tihti on tunda, kuidas meediaväljaanded ja ajakirjanikud arvavad endal olevat suurimat võimu kõigi üle, eelkõige just ministrite, presidentide, parlamendiliikmete või teiste üle. Nemad justkui kujundavad omale sobivalt avalikku arvamust sellest, mis on õige ja mis vale. Seal siis muidugi fakte väänates või vahel lausa valetades. Olgu toodud kas või Eesti Rahvusringhääling, kus üldiselt ei kuule kunagi midagi positiivset Trumpi kohta (taas näiteks elumarsil osalemine või ajaloo madalamaid tööpuuduse taset), kuid tihti annab ERRi korrespondent teada, mida olevat ta halba teinud. Objektiive käsitlus see vist väga pole.
Trump oma kõnes oma kõnes loomulikult esile ka kaubandusläbirääkimiste küsimused, majandusliku olukorra USA-s ja suhted Euroopa riikidega. Kaubandusküsimustest oli esikohal Hiina, kellega ta oma ärimehe vaistu kasutades olevat „tugevalt“ käitunud. Riigi majanduslik olukord on viimase nelja aasta jooksul tugevalt paranenud Trumpi väitel ja eks seda kinnitab ka statistika.
Riigikaitse küsimustes oli tunda selgelt suunda, et riik peab oma välispiire kaitsma ja sõjaline jõud peab olema tuntav. Nahutada said Euroopa riigid, kes olevat vahel „hullemad kui vaenlased“. Silmas peeti arvatavasti Saksamaad ja Prantsusmaad, kes on korduvalt valinud USA vastase positsiooni. Seda olen ka ma ise muidugi korduvalt tundnud Euroopa Parlamendis, kus ei suudeta tihti mõista geopoliitilist olukorda ja arvatakse naiivselt, et Venemaa ja Iraani poolt olemine on kuidagi mõistlikum.
Kõnes oli muidugi ka palju naljategemist ja huumorit, mis on väga omane talle. Eriti said naljade omaks liberaalide presidendikandidaadid Mike Bloomberg ehk „Mini Mike“ ja Bernie Sanders ehk „Crazy Bernie“. Seda kõnet on muidugi ka võimalik ise vaadata järele näiteks Youtube’s pannes otsingusse „CPAC 2020“ ja korralik naer on garanteeritud!
Lisaks olime korraldanud kohtumise konservatiivist kongressi liikmega, kelleks oli Eesti sõber Steve King. Arutasime tunni vältel olukorda Euroopa Liidus ja Brexitist ning muidugi ka Eestist. Pole vist vaja öeldagi, et tegu on väga selgesõnalise konservatiiviga, kes on kaitseb tugevaid pereväärtusi, on hukka mõistnud kliimahüsteeria ja seisab jõuliselt vastu multikultuursuse pealetungile. USA liberaalsem meedia on teda selle pärast sõimanud loomulikult äärmuslaseks ja kelleks veel, kuid keda meist poleks, kes kaitsevad konservatiivseid seisukohti.
Kõigele sellele oli muidugi esindatud väga palju organisatsioone oma esindajatega. Üks sümpaatseim oli näiteks organisatsioon „Let Them Live“, kus asutajaks ja presidendiks noor naine ja kes aitavad emasid majanduslikult, et nad aborti ei teeks. Nende sõnul teeb 79% aborti USA-s just majanduslikel põhjustel ja nemad oma tööga aitavad just neid vältida. Väga tänuväärne ja eeskujuks ka teistele riikidele.
Üleüldiselt võib aga öelda, et ühiskonnas on selgelt kaitstud klassikalise konservatismi põhiideed: inimeste vabadus ja sõnavabadus, tugev riigikaitse, klassikalised pereväärtused. Need erinevad kardinaalselt sellest, mis on valitsemas Euroopa Liidus. Kui Euroopa Liitu suretab oma majandust välja ülereguleerimise ja massilise bürokraatiaga, siis nemad samal ajal soodustavad ettevõtlust ja erilist tähelepanu pööras Trump näiteks just põllumeestele. Meie samal ajal aga kaitseme kiivalt õigust importida välistoodangut ja ei pööra tähelepanu oma põllumeeste-farmerite aitamisele. Sõnavabadust erinevalt Euroopa Liidus sai näha näiteks pühapäeval Valge Maja ees, kus erinevad ühendused protestisid millegi eest või millegi vastu. Kui üks roosas T-särgis mees istus seal maas, ümber plakatid ja raadiost kõvasti mängimas helilint, kus oli kokkukleebitud Donald Trumpi sõnad ja laused eesmärgiga tema halvustamiseks, siis tal oli selleks õigus. Mööda minnes ütlesin talle hetkel USA konservatiivide valimiskampaania põhilause „Four more years!“, mille peale tema ääritused kriiskas „Heil Hitler“. Ma kardan, et kui Trump oleks diktaator, siis ta ei istuks seal rõõmsalt roosas särgis ja lastes kokkukleebitud helisalvestist.
Teine protestija oli aga äärmuslik naine, kes kandis plakatit „God still hates faggots“. Omapärane sõnum, millega Euroopa Parlamendi ees ei lastaks protestida.
Kokkuvõtteks võib aga öelda, et USA on üritamas taastada konservatiivseid väärtusi, mis peaks olema eeskujuks kõigile. Eelkõige pean ma silmas ettevõtlusvabadust, korralikku perepoliitikat ja laste kaitset, tugevat riigikaitset ja sõnavabadust. Nendes kõikides küsimustes on Euroopa Liit aga liikumas vastupidises suunas ehk teel sotsialismi. Sellised arengud on olnud tuntavad ka Eestis, kus üritatakse propageerida äärmuslikku liberaalsust sotsialismiga, kus laste tapmine enne sündi on normaalsus, immigratsioon nagu inimõigus ja eestlaseks olemine suur pahe.
