Täna toimunud välispoliitika arutelus Riigikogus tõi välisminister esile väga vajaliku suuna Eesti välispoliitikas – arengud Aafrika ja Aasia suunas. Iga riik on nii tugev, kui tugev on ta majandus. Majandusliku tugevusega luuakse alus heaolu kasvuks ja võimalused riigikaitse tugevdamiseks. Tugev majandus aga tähendab laiemalt vaatamist, kui ainult naaberriigid, millest üks on paraku ka Venemaa. Seega tuleb tähelepanu pöörata sinna, kus on majanduslikult tohutud võimalused – Aasia ja Aafrika.
Aasia puhul kiputakse liiga tihti kinni jääma Hiinasse. Hiina on küll oluline ja võimas, kuid mitte ainus mängija Aasias. Lisaks on Hiina puhul poliitilised probleemid, mida ei saa eirata ning mis panevad ka majanduslikule koostööle omad piirid. Kuid rääkides Jaapanist, Lõuna-Koreast ja kas või Vietnamist või Taiwanist (just nimelt Taiwanist), siis on Aasia väga suurte võimalustega.
Veelgi suuremate võimalustega on Aafrika. Ma käisin möödunud aasta oktoobris Mosambiigis valimisi vaatlemas ja sain kergelt aimu nendest mõõtmatutest võimalustest, mida näiteks üks Mosambiigi laadne riik pakub. Ajal, kui Hiina on ostmas Aafrikat lihtsalt üles, vaatavad Euroopa riigid seda pealt ja halavad jätkuvalt kunagisest orjandusest ja koloniseerimisest. Saagu üle, see on ajalugu. Täna peame elama reaalsuses ja mõtlema sellele, mis on ka meile majanduslikult kasulik. Kui Belgia ehk ei suudagi üle saada oma Kongos tehtud kangelastegudest, siis Eestil ei tohiks olla mingit probleemi oma välispoliitilise suuna arendamiseks mustal mandril.
Eestil on ametlikult üks suursaatkond Aafrika mandril – Egiptuses. Riigis, mida isegi ei peeta Aafrikaks. Terve suur manner on tühi meie saatkondadest. Vähemalt on eestlane Lõuna-Aafrika Vabariigis Euroopa Liidu suursaadik, kuid tema ülesanne on seal Euroopa Liitu esindada, mitte meie ehk Eesti huve kaitsta. Seega Eestil oleks vaja kahtlemata võtta käsile diplomaatilise võimekuse arendamine ka Aafrikas, mis lükkaks meie ettevõtjatele ukse praokile.
Kui veel mainida tänasest välispoliitika arutelust ühte punkti, siis on see Euroopa Liidu ühtsus. See on küsimus, kus ma viisakalt jään teisele arvamusele. Euroopa Liidus ei ole olemas seda ilusat, kaunist ja võrdset ühtsust, vaid on riiklikud huvid. Kui Saksamaa huvides on gaasitrassi ehitamine Venemaaga, siis pole siin ühtsust oma „liitlastega“ Ida-Euroopas. Kui prantslastel ja sakslastel on kasulik hoida meie põllumehi nööri otsas ja maksta ligi poole vähem otsetoetusi, kui enda põllumeestele, siis see ei ole ühtsus ega võrdsus. Praegu vaibuva koroonaepideemia käigus sai veelgi paremini selgeks, et Euroopa Liidul pole vähimatki rolli, kui asi on kriitiline ja vaja on langetada kiireid otsuseid. See tähendab, et ka lähitulevikus on arengud liikumas suunas, mis arvatavasti ei meeldi Euroopa Komisjonile ja Euroopa Parlamendile, sest nende jaoks tähendab „tugev Euroopa Liit“ võimutäiuse ära kinkimist riikidelt neile. Kuid see pole Eesti huvides.
