Alustuseks ütlen ka siin oma sügava kaastunde lähedastele, kes kaotasid oma kõige kallimad – pereliikmed. Olles ise Toompea malevkonna kaitseliitlane, siis tunnen ennast ise lähedalt puudutatuna kaasvõitleja kaotusest. Lisaks soovin kiiret paranemist väikestele lastele, kes said haavata, kuid kaotasid oma vanaema.
Tulirelvade temaatika toob alati esile emotsioonid. Emotsioonide häda peitub aga subjektiivsuses, sest tunnete najal jäävad varju faktid. Üldiselt on inimesed kas tulirelvadesse mõistlikult või raevukalt vastased. Kahjuks on tihti veendunud vastasteks inimesed, kes pole kunagi relvadega kokku puutunud ja pole seetõttu ka süvenenud nende vajalikkusse. Veelgi kahetsusväärsem on asjaolu, et sellel teemal võtavad valjult sõna inimesed, kes antud valdkonnas kahjuks ei orienteeru.
Kuritegusid ei pane toime tulirelvad. Kuritegusid sooritavad inimesed. Olgu siis vahendiks tulirelv, külmrelv või roolijoodikute puhul auto. Seega tulirelv on ainult vahend, millega on võimalik palju kurja teha, kuid samas ka hoida kurja ära ja läbi selle teha head. Nii nagu ka autodega – auto on mõistliku kasutaja käes heaks igapäevaseks abivahendiks, kuid vale inimese kasutuses võib sellega tappa süütuid kaasliiklejaid. Relvad on olnud inimkonna lahutamatuks osaks alates inimkonna tekkest. Relvad on vaid arenenud tehnoloogiliselt. Kiviajal võis relvaks olla terava otsaga kivi, keskajal vibunooled ja mõõgad ning alates hiliskeskajast juba püssirohul toimivad tulirelvad. Traditsiooniliselt on inimestele olnud tulirelva omamine vabaduse tundemärgiks. Vabadus ennast vajadusel kaitsta ja hoida oma pere ning vara turvatuna. Paraku on seda vabadust väga paljudes riikides minimaliseeritud või üldse see vabadus ära võetud. Põhjenduseks ikka sama palju kuuldud väide relvade ohtlikkusest.
Lihulas toimunud tragöödia andis samale vaidlusele uue hoo. Taas on välja tuldud retoorikaga, nagu oleks Eestis liiga palju tulirelvi ja relvakandjaid, mis on suur ohu allikas. Eile väitis endine siseminister, sotsiaaldemokraat Katri Raik, nagu oleks seaduste lõdvendamine olnud seoses praegu juhtunud tragöödiaga. Nimelt väitis ta, et seoses abipolitseinike seaduse muutmisega lõdvendatakse relva kättesaadavust. Ma arvan, et endise siseministri kohta oli see väga madal lati alt läbijooks, kuna see väide on otseselt vale. Abipolitseinike seaduse muutmisega ei muutunud tulirelvade kättesaamise kord: relvakoolitus ja eksamist on jätkuvalt samad. Lisaks ei puuduta abipolitseinike relvakoolitus kuidagi tsiviilisikute valduses olevaid tulirelvi ja nende saamise korda. Seega oli eksministri väide kas lihtne rumalus või katse külvata paanikat ühiskonnas. Mõlemad variandid on kahjuks võimalikud.
Kas siis on Eesti inimeste käes liiga palju tulirelvi? Tulirelva omanikke on Eestis ca 26 000 inimest. Minu hinnangul on see arv väike. Valdav enamus tulirelvi on jahipidamiseks. Tavalisi enese ja vara kaitseks kasutatavaid vintraudseid püstoleid on Eesti inimeste valduses ca 15 000. Kui nüüd seda arvu võrrelda õnnetuste ja kuritegudega, mis on sooritatud legaalsete relvadega, siis võib pidada Eesti olukorda väga heaks. Mis ei tähenda, et ei võiks olla muidugi parem. Eesti seadusandlus on olnud mõistlikult tasakaalus. Iga inimene tänavalt, kel tuleb soov osta tulirelv, seda teha ei saa. Kehtestatud on piisavalt suured tingimused, mida enne tuleb täita. Relvaeksami teooria osas juba langevad väga paljud välja. Praktiline lasketestki pole kergeimate killast, kui tuleb tabada märklauda 25 meetri kauguselt Makarovist, mida tõenäoliselt enam keegi endale enda ja vara kaitseks ei seota. Relvaseaduses on olemas ka tingimus, et läbida tuleb psühhiaatriline kontroll ja välistatud on relvaloa andmine isikutele, kes on varasemalt toime pannud kuritöö relvadega. Seega seadusele ei saa midagi ette heita. Küsimus probleemi lahendamiseks peitub seaduse rakendamises. Kui psühhiaatriline kontroll on paljudel juhtudel vaid fiktiivne tüütu nüanss, millest saadakse üle mõne minutilise kiirvestlusega, siis tuleb siin leida lahendus. Miks teevad psühhiaatrid nõrka tööd? Miks nad ei kontrolli hoolikamalt isikuid, kes tulevad nende vastuvõtule? Selleks ei pea karmistama relvaseadust, et nõuda psühhiaatritelt efektiivsemat töötegemist. Lihula tragöödia puhul oli määravaks teguriks tõenäoliselt eelnevalt relvadega kuritöö toime pannud isikule relvaloa uuesti andmine. Seega oli tegu politseiametniku veaga ja ühe ametniku vea tõttu ei pea taaskord karmistama relvaseadust ja sellega teiste, õiguskuulekate ja korralike inimeste õigusi piirama.
2018. aastal hukkus liiklusõnnetustes 67 inimest. 2019. aastal 52 inimest. Kuna üheks põhimäärajaks nende tragöödiate puhul olid autod, siis äkki keelaksime ära autod? Kui inimene tarbib alkoholi, istub autorooli ja kihutab arulagedalt, siis tõenäoliselt võib ta tappa terve perekonna vastutulevas autos. Kui poleks autosid, siis poleks ju ka hukkunuid? Kui nüüd võrdleme olukorda legaalsete tulirelvadega, mis on ligi 26 000 inimese valduses, kellest üks on ka siinkirjutaja, siis kas ei tundu üleskutse keelustada tulirelvad või teha nende omamine ülemäära raskeks erandlike tragöödiate najal hullumeelne?
Mida rohkem on ühiskonnas inimesi, kes oskavad ohutult käsitleda tulirelvi ja tunnevad selle ees aukartust ning vastust, seda turvalisem on ühiskond. Relv on üks vahend, millega end kaitsta ja tagada turvalisus. Kui Tallinnas võtab näiteks politsei jõudmine väljakutsele loetud minutid, siis Lihulas toimunud tragöödiale jõuti 45 minutiga. Mille peale peab lootma siis keskmine terve mõistusega inimene, kes soovib end kaitsta vägivaldse kurjategija vastu, kui üks tema põhiõigus on poliitikute suva järgi ära võetud? Poliitiliselt on siin näha väga selge kontrast. Vasakpoolsed ei usalda inimesi, vaid nad tahavad, et riik omaks kontrolli kõige üle. Nende arvates ei tohi inimestel olla liiga palju vabadust alates maksuküsimustest kuni kooli valikuni või tulirelva omamiseni. Nad arvavad, et riik ehk nemad vasakpoolsetena teavad kõige paremini, mis on õige. Häda on kahjuks sellest, et nad arvavad teadvat, kuid nende teadmine on kahjulik, sest põhineb rumalusel. Täpselt nagu eeltoodud näide ühest eksministrist ühest vasakerakonnast. Parempoolsed jällegi tahavad anda vastutust inimesele endale, sest igaüks peab teadma, mis on talle kõige parem. See tähendab usaldust inimese suhtes, kuid sellega ka vastutuse andmist. Vastutus on see, kui maksad riigile vähem makse, kuid pead ise rohkem seega enda eest hoolt kandma. Kui omad tulirelva, siis pead ka vastutama selle eest.
Põhiseaduse § 11 ütleb, et „õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.” Kui nüüd kostuvad hääled, et tuleb piirata või lausa keelata tulirelvade omamist, siis millega õigustataks selliste õiguste ja vabaduste piirangut, mis on kooskõlas demokraatliku ühiskonna printsiibiga? Tulirelvade keelamine või tarbetu piiramine moonutaks väga tugevalt õigust ja vabadust tagada turvatunne ja kaitsta iseennast, oma perekonda ning vara.
Kuna paljud kuritööd on sooritatud alkoholi toimel, siis ehk keelame hoopis alkoholi ära? Me saame ju siiski aru, et ühiskonnas oleva vähemuse ehk alkoholiprobleemide küüsis vaevlevate või endale ja teistele ohtlike inimeste tõttu ei pea loobuma enamuses olevad mõistlikud inimesed saunaõllest, heast veinist või mõnest kangemast napsust. Miks tahavad siis teatud poliitilised jõud, et just tulirelvad oleksid tavalisele normaalsele inimesele kättesaamatud? Vaid selleks, et see tavaline inimene oleks maksimaalselt sõltuv riigivõimust. Ma olen tulenevalt oma praegusest töökohast seotud Brüsseliga. Brüsselis on samuti toimumas praegu kaos, kus väidetavalt protestitakse neegrite elude kaitseks, kuid tegelikkuses on toimunud massirahutused, röövimised ja vägivald. Belgias ei ole inimesel õigust omada tulirelva lihtsalt enda ja oma vara kaitseks. See on keelatud. Kujutame nüüd ette näiteks olukorda, et järgmised 20 aastat oleks juhtivparteiks Eestis mõni vasakäärmuslik erakond, kes juurutaks Belgiale omast multikultuursust ka Eestis ning keelaks tulirelvade omamise enese kaitseks? Kas inimesed tõesti sooviksid elada ühiskonnas, kus nad on maksimaalselt sõltuvad riigivõimust, kes on tahtlikult segi pööranud rahvastiku koosseisu, sellega tekitanud kultuurilisi kokkupõrkeid ja pingeid ning lisaks kõigele veel võtnud ka enesekaitsevõime olukordades, kus riigivõim ei suuda ega tihti ka tahagi tagada enam korda? Tänane olukord maailmas on selle heaks näiteks.
Kokkuvõtteks ma väidan seda, et Eestis ei ole vajadust relvaseaduse muutmiseks ja selle karmistamiseks. Vajadus on luua konkreetne test, millega psühhiaatrilises kontrollis vähendatakse miinimumini võimalike ebasobivate isikute võimalus omandada seaduslikult tulirelv. Ülejäänud kodanikele peab see olema aga soositud – mida rohkem on meil enesekindlaid kodanikke, kes on suutelised end ja oma pere kaitsma, seda tugevamalt püsivad ka riigi alustalad. Riigi vundament tugineb üksikindiviidi ja tema perekonna tugevusel.
