Suveräänsuskadu Euroopas kui oht meie eksistentsile

admin
Total
0
Shares

Suveräänsed riigid on kriisis. Kõik, kes väidavad vastupidist, nagu Eesti Vabariigi president, ei adu selle sõna olemust, tähendust ja tähtsust. Suveräänsus on see miski, mille nimel Eestis on valatud läbi sajandite kümnete tuhandete inimeste verd. Suveräänsuse ehk iseolemise ja iseotsustamise nimel oleme võidelnud ükskõik millise vaenlase vastu. Kuid täna, 21. sajandil, oleme seda aina enam kaotamas.

2016. aasta 23. juunil toimus Brexit. Me võime kiita või laita seda tulemust referendumil, kuid fakt jääb faktiks – Ühendkuningriigid lahkuvad Euroopa Liidust. Tuletagem meelde, mis oli see peamine sõnum Brexiti pooldajatel? Suveräänsus! Küsimus ei olnud milleski muus, kui suveräänsuse tagasihaaramises. Otsustusprotsessi suunamises tagasi brittide valitsusele ja parlamendile. Põhiline vastuargument Brexitile oli ainult majanduslik: vaadake palju see maksma läheb! Siin peitubki loogika viga. Suveräänsus ei ole teisejärguline majandusest, SKP-st või krõbisevatest eurodest. Euroopa Liidu föderalistile see paraku nii on. Ainus, millele rõhutakse, on majanduskasv ja kuluefektiivsus. Kuid oma riikide ja rahvuste patrioodid ei suuda seada mammonat esikohale. Esikohal on meie enda riik, rahvas, tulevik ja mis peamine: iseotsustamine. Britid just seetõttu hääletasidki liidust lahkumise poolt ja tõestavad, et kui oled liitunud liiduga, siis on võimalik ka liidust lahkuda.

Tuletame meelde, mida ütles 2015. aasta teises pooles ehk immigratsioonikriisi haripunktis Euroopa Komisjoni rändevolinik Dimitris Avramopoulos. Ta ütles otse välja, et hoidmaks ülal Euroopa Liidu majandust, on vaja järgneva paari aastakümne vältel ligikaudu 70 miljonit uut migranti. See ei leidnud absoluutselt laia kõlapinda Eesti meedias, paraku. Kuid siin peitub väga oluline sõnum. Nimelt see ongi Euroopa Komisjoni arusaam meie liidu tulevikust. Selleks, et hoida ülal vananevat ühiskonda, sotsiaalsüsteemi ja praegust majandusmudelit, on vaja vaid importida immigrante. Kuid immigrante imorditakse eelkõige Lähis-Idast ja Aafrikast, kus on toimumas demograafiline plahvatus, mille lööklaine lööb meile kõigile pihta. Mitmel kahesilma vestlusel Lõuna-Euroopa tipp-poliitikutega on mulle korduvalt väidetud, et “me vajame neid migrante, sest meie sündivus on madal”. Selmet keskenduda lahenduste leidmisele sündivuse suurendamiseks, hakatakse lahendama probleemi hoopis valest nurgast. Immigrantidega võib küll hoida majandust ülal lühiajaliselt, kuid pikemas perspektiivis see hävitab meie euroopaliku kultuuri, traditsioonid, pärimuse. Suveräänsuse säilitamise põhialus on järeltulijad. See tähendab, et Euroopa eksistentsiaalne küsimus on sündivuse suurendamine, kuid Euroopa Komisjon ja Euroopa Liit laiemalt keeldub seda tunnistamat. Mida aga hoopis tehakse? Tekitatakse probleem massilise sisserändega läbi tahtmatuse kaitsta oma välispiire ja siis hakatakse peale suruma kvoote liikmeriikidele. Kvootidega viiakse aga kogu migratsioonipoliitika Euroopa Komisjoni valdusse, millega likvideeritakse suveräänsus kontrollida oma sisserändepoliitikat. Kui tahta leida üht head näidet suveräänsest riigist, kes kaitseb oma välispiire, siis pöörakem pilgud Lähis-Idale – Iisrael. Iisrael ei kõhkle kasutamast ükskõik milliseid vahendeid, sh laskemoona, et kaitsta oma suveräänsust.

Tuleb vaadata aga sellise poliitika tagajärgi, mis saabuvad mõne inimpõlvkonna pärast. Selleks on hea vaadelda Euroopa Liidu ühe juhtriigi ehk Saksamaa olukorda ja tulevikku, mis on must. Süsimust. Endine Saksamaa tipp-poliitik, Berliini rahandusminister ja sotsiaaldemokraatliku erakonna liige Thilo Sarrazin on statistiliselt ära tõestanud, et praeguse sisserände ja madala sündivuse jätkumise korral on aastaks 2100 sakslased oma kodumaal vähemuses. Nimelt elab vähem kui saja aasta pärast Saksamaal 35 miljonit sakslast ja 40 miljonit võõrpäritolu isikut. Oma väljaütlemiste ja raamatute pärast üritati Sarrazinit mitmel korral sotsialistide ridadest välja heita, kuid oh õnnetust, ühtki põhjust ei leitud elik ta rääkis tuginedes faktidele. Kas me saaksime enam rääkida suveräänsest, iseseisvast riigist, kui ühel päeval on riigis enamuses sisserändajad ja nende järeltulijad? Eestit ei saa küll üks-ühele võrrelda Saksamaaga, kuid sarnaseid jooni on. Me oleme võõrpäritolu isikute hulga poolest meie elanikkonnas teisel kohal Euroopas, Läti järel. Sisseänne on kasvanud iga-aastaselt eelkõige venekeelsetest riikidest. Meie pealinnas on eestlased napilt enamuses – vaid 55%. See on häirekell ka meile, sest sellise olukorra jätkumisel ei saa ka meie sarnaselt Saksamaaga rääkida oma riigi suveräänsusest aastal 2100.

Praegune Euroopa Liit on üritamas end iga hinnaga koos hoida vaid ülereguleerimist jätkates. See on põhjus, miks britid lahkusid ja viimased kaks aastat tõestavad, et Euroopa Komisjon pole sellest õppinud mitte põrmugi. Igapäevaselt vorbitakse valmis uusi direktiive ja määruseid reguleerimaks kõiki eluvaldkondi. Meie endi seadusandlus on niivõrd kokku sõlmitud Euroopa Liidu seadusandlusega, mille tulemusel oleks piinlik rääkida õitsevast suveräänsusest. Suveräänsus on see, kui me langetame Eestis otsuseid lähtudes eelkõige meie vajadustest ja huvidest, mitte ei võta kohustuslikus korras üle kellegi määratud käske. See on küsimus, mis peab tulema tõsiselt suure küsimusea ka eelseisvatel valimistel debatti.

Meie elanikkond 1,3 miljonit inimest on võrreldes kas või Euroopa suurlinnadega imepisike. Veelgi imelisem on asjaolu, et meil on oma riik. Maailmas on rahvuseid, kus mitukümmend miljonit inimest ühe rahvuse esindaja pole saanud endale omariiklust, kuid meil see on. Seda enam on meil vaja seda kaitsta, ükskõik millise hinna eest.

 

Total
0
Shares
Sulle võib ka meeldida