Kallid kaasmaalased üle Eesti ja võõrsil!
2019. aasta hakkab jõudma lõpule, et avada uks kolmanda aastatuhande teise kümnendi viimasele aastale. Jõulude ajal on tavaks olla pere ja lähedaste ringis, mõtiskleda jõulude ja kristluse olulisusest meie ajaloole ja kultuurile ning koguda jõuvarusid järgmiseks saabuvaks aastaks. Lõppev aasta on olnud pöördeline ja palju muutuseid toov, kus seljataha jäid kahed valimised ning toimus ühiskonnas eestlastele alati omaseks olnud konservatiivsete väärtuste esile tõus. Märtsis toimunud Riigikogu valimistel andsid Eesti inimesed tugeva mandaadi tänasele valitsusele, kus esindatud on kaks rahvuslikku ja konservatiivset erakonda. Ma olen kindel, et see aitab luua stabiilset ja tugevat alust meie rahvusriigi arendamisele ja kaitsmisele maailma, eriti aga Euroopa Liidu tõmbetuultes. 26. mail toimunud Euroopa Parlamendi valimistel valiti Eestist kuus esindajat. Ma olen väga tänulik kõikidele meie toetajatele, kes toetasid valimistel konservatiivseid ja meie suveräänsust rõhutavat maailmavaadet. Paraku on tõsi, et tihti jäävad Euroopa Liidus toimuvad protsessid ja arengud meie inimestest väga kaugele ja huvi nende vastu on liigagi leige. See põhjendab ehk ka valimistulemusi, kus inimesed teevad oma valikuid tihti lähtuvalt põgusast sümpaatiast mõne kandidaadi suhtes, mitte aga konkreetsest maailmavaatest või nägemusest Eesti tuleviku osas. Seda erinevust maailmavaadete osas oleme näinud esimese kuue kuu jooksul Euroopa Parlamendis, kui oleme Eesti saadikutena täitnud oma rahvamandaati. Kindlasti ei jõua ma välja tuua kõiki näiteid, kuid mõned konkreetsed juhtumid esiletoomiseks on hädavajalikud. Lõppeva aasta oktoobris toimus hääletus Euroopa Parlamendi täiskoguistungil Strasbourgis, kus parlamendis sooviti läbi suruda resolutsioon, millega oleks üles kutsutud toetama ja kaitsma kõiki organisatsioone, kes Vahemerel tegelevad migratsioonile kaasaaitamisega. Antud resolutsiooniga oleks mahitatud aktsepteerima illegaalset sisserännet ja anarhiat Vahemerel ning toetud illegaalsete inimkaubitsejate tegevust. Õnneks kukkus see resolutsioon lõpphääletusel vaid kahe häälega läbi, kuid vastu hääletas Eestist ainsana mina. Neli Eesti saadikut paraku toetasid seda resolutsiooni. Möödunud kuul aga tähistati Euroopa Parlamendis ÜRO lasteõiguste konventsiooni 30. aastapäeva, mille puhul võeti vastu ka resolutsioon. ÜRO lasteõiguste konventsiooni artikkel number üks ütleb selgelt, et lapseks on iga inimolend, kes on noorem kui 18 eluaastat. See tähendab, et ka iga sündimata laps on inimolend, kes vajab kaitset. Kahjuks ei arva nii Euroopa Parlament, kui hääletati maha resolutsiooni muudatusettepanek, millega sooviti sündimata laste õigusi rõhutada. Paraku olin ma taas siin üksi, kui ainsana Eestist hääletasin selle ettepaneku poolt. Kas pole see mitte kahepalgeline, et näiliselt demokraatiat, inimõigusi, sallivust ja tolerantsust rõhutav Euroopa Liit ei tolereeri kõige kaitsetumate õigust ühele inimõigusele – elule?
Euroopa Liidus on alanud uus ajajärk uue Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeniga. Euroopa Komisjoni uus president on seadnud uuteks eesmärkideks järgmise viie aasta jooksul liikuda veelgi suurema võimu tsentraliseerimise suunas, kus liikmesriikidel, sh Eestil, oleks veelgi vähem võimu otsustada oma tänase päeva ja tuleviku üle. Näiteks on Euroopa Komisjoni president rõhutanud vajadust viia ellu ühtne migratsioonipoliitika ehk lihtsas keeles öeldes rakendada migratsioonikvoote. Kas pole silmakirjalik, et Euroopa Komisjon vaatab käed rüpes seda kaost, mis toimub massilise immigratsiooniga ning soovib tagajärgi lahendada hoopis uute probleemide tekitamisega ehk illegaalide ümberjagamisega? Käesoleval jõulukuul valmis minu tellitud uuring Eesti inimeste toetuse kohta Euroopa Liidu poliitikatele ja näiteks ühtset migratsioonipoliitikat ja kvoodisüsteemi ei toeta tervelt 2/3 Eesti inimestest. See on selge signaal, et Eesti inimesed soovivad ise kontrollida, kes tuleb ja kes ei tule Eestisse elama. Rääkimata faktist, et migratsioonipoliitikas iseseisvuse loovutamine Euroopa Liidule läheks vastuollu 2003. aastal saadud rahvamandaadiga Euroopa Liiduga ühinemiseks. Teine väga ohtlik Euroopa Komisjoni eesmärk Eesti jaoks on nii-öelda kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050. Sellise eesmärgi püstitamine tähendaks kirstunaela meie energiajulgeolekule, mille garantiiks on olnud meie rahvuslik rikkus põlevkivi näol. Põlevkivitööstus annab umbes 4% Eesti sisemajanduse kogutoodangust ja tööd üle 7000 inimesele, seega meie huvides ei ole energiapoliitikas suitsiidi sooritamine.
järgnev aasta ei saa olema kindlasti kerge Eesti jaoks Euroopa Liidus, sest poliitilisi jõude, kes soovivad superriigi nimega Euroopa Liit lõpule viimist, on väga palju. Olukorda ei muuda kergemaks ka asjaolu, et Eesti esindajad Euroopa Parlamendis on enamjaolt väljas Euroopa Liidu ja isiklike huvide eest, kui töötamas Eesti ja eestlaste nimel. Kuid enne selle uue aasta saabumist ma soovin teile kõigile meeleolukat aastavahetust ja rõõmu ning armastust oma perekonna seltsis. Hoidkem üksteist, sest vaid üksteist hoidev Eesti suudab olla tugev ükskõik kui raskes olukorras. Olge hoitud.
