Eesti ja Venemaa piirilepingust oleks saanud taganeda möödunud aastal

admin
Total
0
Shares

IRLi ehk nimevahetuse läbinud Isamaa esimees kirjutab küll armsalt piirilepingust, kuid veelgi olulisem sõnadest on teod. Rääkida oskame me kõik, eriti poliitikud. Kuid maksavad vaid sammud, mida me oleme astunud oma sõnade järgi. Konservatiivid on alati rõhutanud praegu planeeritava piirilepingu ratifitseerimise ohtlikkust Eestile ning avaldanud pidevalt survet katkestada ratifitseerimisprotsess ja alustada läbirääkimistega nullist.

Praegu ratifitseerimisjärgus olev piirileping on selgelt Eestile kahjulik. Selle lepinguga me lükkaks ajaloo unustusse 2. veebruaril 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepingu, mis on siiani kehtiv. Rahuleping, mis on meie omariikluse sünnitunnistuseks, on jätkuvalt jõus ja selle kohaselt on 5,2% Eesti territooriumist jätkuvalt okupeeritud. Seda ei ole julgenud eitada mitte keegi valitsusliikmetest, kuigi sellest küsimusest on paljud üritanud kõrvale põigata. Mäletan hästi, kui esitasin korduvalt sel teemal küsimusi nii endisele peaministrile Taavi Rõivasele kui tema kaaslasele valitsuses, välisminister Marina Kaljurannale. Mõlemad olid selgelt ebamugavas olukorras, sest ei tahtnud tunnistada avalikult, et me oleme vaikimas olukorrast, kus Narva tagune Jaanilinn ja Petserimaa on ebaseaduslikult okupeeritud. Praeguse piirilepinguga kingitaks need alad ära, saamata ise midagi vastu. Tuletame meelde, et mis on olnud need põhilised argumendid uue piirilepingu kasuks. Meie välispoliitika käilakujud, näiteks Urmas Paet ja Marko Mihkelson, on korduvalt rääkinud selle piirilepingu puhul “suurenevast julgeolekust”. Peab üle kordama, et suurenevast julgeolekust läbi rahvusvaheliste lepingute saame rääkida juhul, kui lepingu osapooled on üksteist usaldavad ja orienteeritud lepinguga võetud kohustuste täitmisele. Kas Venemaa Föderatsioon seda on? Kui Venemaa Föderatsioon eirab Tartu rahulepingut ja okupeerib meie maa-alasid, siis millisest usaldusest ja lepingute järgimisest me räägime?
Me rõhutame pidevalt Krimmi okupeerimise ebaseaduslikkust. Õigesti teeme. Venemaa Föderatsioon rikkus nn Budapesti memorandumit aastast 1993, millega lubati tagada Ukraina terviklikkus. Vastutasuks Ukraina loobumisele tuumarelvadest. Seda lubadust rikuti Krimmi okupeerimisega. Kuid kui meie teatud poliitilised jõud, eesotsas Reformierakonnaga, on küll rõhutanud Krimmi kaasust, siis Eesti okupeeritud aladest ei taheta rääkida.
Konservatiivid on korduvalt rõhutanud, et kahepoolsed läbirääkimised peavad tuginema võrdsetele tingimustele ja kahepoolsele kasule. Praegusel juhul on ainsaks kasusaajaks Venemaa Föderatsioon, kes saaks legitiimsuse meie alade okupatsioonile ja kahjustaks tuntavalt meie omariikluse sünnitunnistuse väärtust. Meie paetid-mihkelsonid-liberaalid oleks aga õnnelikud uskudes, et sellega suureneb Eesti julgeolek. Eestil ei ole kuskile kiiret. Meil on aega oodata paremaid päevi, et saada paremad tingimused läbirääkimisteks. Meie ülesanne on hoida alal õiguslikku järjepidevust, milleks on Tartu rahuleping ja selle alusel meile kuuluvad territooriumid.

Kuid nüüd tegudest. Ma koostasin eelmisel aastal Riigikogu otsuse eelnõu, millega oleks tehtud ettepanek Vabariigi Valitsusele lõpetada piirilepingu ratifitseerimisprotsess. Ma andsin selle menetlusse 1. juunil 2017. aastal ja lõpphääletusel oli see 17. oktoobril. Selle eelnõu poolt hääletasid lisaks meie fraktsiooni saadikutele vaid Tarmo Kruusimäe ja Helir-Valdor Seeder. Kuid selle nn “Isamaa” saadikutest hääletasid antud eelnõu vastu Maire Aunaste, Tiina Kangro, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Marko Pomerants ja Sven Sester. Hääletamata jätsid, kuigi olid istungile registreerunud, Raivo Aaeg ja Andres Metsoja. Seega pooled Seederi juhitud erakonnast hääletasid vastu ja kaks saadikut üldse ei hääletanud. Selle eenõu hääletus näitas selgelt, et Seeder võib küll ise olla praeguse piirilepingu vastu, kuid tema erakond ei ole muutunud ja valdavas enamuses järgitakse jätkuvalt reeturlikku poliitikat.

Total
0
Shares
Sulle võib ka meeldida