Me nimetame Eestit iseseisvaks ja väärikaks riigiks. Sõnades me väljendame, kui oluline on iga inimene Eestis. Me kaitseme sõnades meie kultuuri, keelt ja rahvust. Kes rohkem, kes vähem. Kõik need eelnevad punktid on olulised, väga olulised. Kahjuks on nende põhimõtete eest seismine aga väga näiline ja suur silmamoondus, sest kuidas teisiti saab suhtuda olukorda meie kaasmaalastesse väljaspool Eestit?
Eestlasi kui end rahvusena identifitseeriva rühma esindajaid on meil alla miljoni. Maailma mastaabis ülimalt väikene hulk ja seda enam on meil vajadus kaitsta igat inimest, kes kannab edasi meie rahvuspärimust. Kui veel Eestis on seda tehtud, hoolimata väikeste vasakpoolselt mõtlevate rühmade survest hävitada rahvustunnet, siis väljaspool Eestit elavad kaasmaalased ei paista aga kedagi huvitavat. Ma pean silmas just riiklikul tasandil. Kõige drastilisem näide, millega olen sattunud ise viimasel ajal tegelema, on meie kaasmaalased, nende järeltulijad ja meie keele ning kultuuri hoidjad Krimmis. Jaanuari algul kirjutas väga hea ülevaate Krimmi eestlaste olukorrast Postimehe ajakirjanik Jaanus Piirsalu, millest sain ka ise tõeliselt emotsionaalse sisendi nende olukorraga lähemalt tutvumiseks. Kuni 2014. aastani toetati meie kaasmaalaste kogukonda Krimmis ka riiklikul tasandil ja saadeti läbi aastate eesti keele õpetajaid. Kahjuks muutus see neli aastat tagasi võimatuks seoses Venemaa poolse agressiooniga Krimmis. Täiesti arusaadav on, et riiklikult on väga keeruline kui mitte võimatu eraldada rahalisi toetusi piirkonda, mis on okupeeritud. Kuid see ei tähenda, et meie kaasmaalased peavad jääma abita ja toeta. Tuleb leida lihtsalt teised viisid, et jätkata sealse kogukonna tegevuse toetamist ja eesti keele õpetamist. Kas tõesti oleks kultuuriministeeriumil keeruline leida mõni sihtasutus, MTÜ või muu valitsusväline organisatsioon, kes toetaks riigi kaudse toe läbi sealseid eestlasi? Küsimus ei ole, et kas see on võimalik. Küsimus on tahtmises. Seda tahtmist kahjuks ei ole olnud. Kurb on lugeda, kuidas eestlaste ja meie kultuuri edasikandjate peamine kooskäimiskoht ehk Eesti Tare laguneb. Elekter on välja võetud, kuna vastasel korral oleks see maja tuleohtlik läbilaskva katuse tõttu. Neli aastat on hoitud eesti keele klassiruumi ilma, et keegi seal õpetaks meie keelt.
Eestlased on olulised kõikjal. Olgu nad Krimmis, Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Rootsis, Soomes või mujal maailma nurgas. Meie ülesanne on märgata ja toetada kogukondi, kes aktiivselt tegutsevad meie keele ja kultuuri säilitajatena. Praegusel hetkel leitakse leitakse küll raha hullumeelseteks katsetusteks aktsiisipoliitikas, pagulaste vastuvõtmise kinnimaksmiseks või palgatõusudeks. Kuid kui lauale tuleb teema meie kogukondade toetamisest või eestikeelsete lehtede väljaandmisest võõrsil, tuuakse argumendiks raha nappus. Asi pole raha olemasolus, vaid prioriteetides. Kas suurem prioriteet peab olema tõesti iga-aastaselt 60 000 euroga Feministeeriumi toetamine, kui näiteks laulu- ja tantsurühma “Rukkilill” abistamine Krimmis? Kes rohkem kaitseb meie kultuuri ja keelt, kas äärmusfeministid või Eesti patrioodid?
Seetõttu tegingi ka algatuse, et toetada eestlasi Krimmis ning aidata koguda raha Eesti Tare remontimiseks. Igaühel on võimalus anda oma väikene panus, kas või ühe euroga, ja teha midagi, mida riiklikult ei taheta. Raha kogume mai kuu lõpuni ja juuni alguses plaanin ka ise Eesti kogukonda Krimmis külastada ning kogutud toetuse üle anda.
