Teisipäeva hommik Euroopa Parlamendis Strasbourgis algas debatiga militaarabi üle Ukrainale. Oli emotsionaalne. Peaaegu kõik nentisid, et noh, on küll aidatud, kuid mitte piisavalt. Kõnelesin meie poliitgrupi nimel esimesena ja ka rõhutasin, et jätkuvalt pole Euroopa oma kaitsetööstust tööle saanud ajal, kui Venemaa majandus töötab 24/7 sõjaaja majandusena. Seega abi on olnud liiga vähe ja liiga hilja ning seda just Euroopa suurriikide poolt. Lisaks toonitasin, et keegi ei taha eskalatsiooni, sest keegi tervemõistuslik ei taha näha uut sõjakollet mõnes teises riigis, kuid eskalatsiooniks oleks just Ukraina täielik kaotus.
Lisaks tõin esile, et ka Ukraina president on öelnud, et Ukraina vajab mehi, kuna lisaks Venemaa poolele hukkunutele on väga paljud langenud ka Ukraina poolel. Paraku ajal, kui kümned tuhanded ukrainlased võitlevad talvel kaevikutes, kus lisaks Venemaale vastaseks rotid, siis ligi 800 000 Ukraina meest on Ukraina seaduseid rikkudes põgenenud ja jätnud oma riigi kus see ja teine. See ei ole kuidagi heakskiidetav, moraalne või mõistetav.
Kui meenutame kas või Eesti ajalugu, siis kui ligi 100 000 eestlast oleks püssi põõsasse visanud 1944. aasta suvesõja ajal Nõukogude Liidu vastu, poleks ka kümnetel tuhendetel naistel ja lastel olnud võimalust pääseda küüditamistest ja vägistamistest. Seega Euroopa ülesanne on aidata Ukrainat nii relvaabiga, kui ka inimjõuga, kelleks on desertöörid, kes hüpanud mugavalt turvalisse riiki ja jätnud oma riigi ja inimesed maha. Suurem relvaabi aga tähendab, et vähem ukrainlasi peaks surema, sest suuresti on tänased hukkunud ka lääneriikide süü, kes on venitanud ja siis andnud ebapiisavalt militaarabi oma riigi kaitsmiseks.
